Käsitöö pisiku kandja mure…

by

Käsitöö olulisusest. Olen juba mitmeid aastaid südant valutanud Eesti käsitöö pärast. Mitte niivõrd selle sõna otseses tähenduses, kui pigem käsitöö oskamise pärast üldse. Huvi on jäänud suhteliselt leigeks ja ilmselt on osa süüd siin ka meie kodueesti jõudmisel  heaoluühiskonda. On küll olemas vahva seltskond inimesi, kes püüavad käsitööleeki üleval hoida, kuid nad on valdavas enamuses Eestis elavad eestlased.

Väga mõnus oleks puhuda lõkkele ka välismaal elavate eestlaste käsitööoskused, sest nende iidsete põllemustrite kaudu kõnelevad meiega kõuehäälel ka meie esiemad. Arvan, et iga naine peaks oskama vähemalt midagi oma kahe käe vahel teha . Siinkohal ei pea ma sugugi vajalikuks seda, et kõik kohustuslikus korras vardad haaraksid ja kuduma kukuks. Käsitöö, kui selline on hulga laiem mõiste. Väga mõnus on ükskõik mis materjalist või vahenditest midagi päris ise valmistada. Kõige tänuväärsem seltskond ilmselt selle kõige juures oleksid meie endi lapsed. Mis oleks veel toredamat, kui koos ema või isaga millegi kallal nokitsemine ?

Ma arvan, et meie kõigi lapsed oleksid huvitatud ja samas oleks see väga hea võimalus kinnistada pere omavahelist lähedust ning suuremas plaanis, kui need väikesed pererakukesed kokku tulevad ja ühiselt mõne põneva käsitöövõtte selgeks õpivad, siis ühendab see ka meid, kui eestlasi. On olemas tohutult ilusaid mustreid, mida tikkijad osavalt kangale kannavad, kuid nende samade mustrite järgi on ka võimalik lihtsalt joonistada, voolida, õmmelda, viltida, vanutada, paberist meisterdada, klaasvitraaži laduda… ühesõnaga siinkohal piiri ette tõmmata ei olegi võimalik, sest võimaluste arv ongi tõepoolest mõõtmatu.Olles ise veel suhteliselt roheline ja algaja nii mõneski käsitööliigis on mu unistuseks, et soomes elavad eesti naised koguneks piirkonniti käsitöörühmadesse ning oi, seda ilu, mis siis hakkas nende usinate sõrmede vahelt tulema. Kogemusi saaks vahetada ja õppelaagreid võiks korraldada, et need, kes midagi paremini oskavad õpetaksid üksiti ka teisi. Nõnda tõstaksime me ka oma tütarde silmis ausse uuesti oma esiemade oskuse imelisi asju ise teha ning samuti saaks lastele näidata positiivse eeskujuna, et sugugi ei pea alati kõike poest ostma. Saab ju ise ka teha. Kogu selle pere koostegemise ning eesti kultuuri elushoidmise kõrval pole sugugi vähematähtis ka tõik, et kõikidel ise tehtud asjadel on HING. Lapsed tunnetavad seda, uskuge mind.

2 kommentaari to “Käsitöö pisiku kandja mure…”

  1. Larko Says:

    Ma arvan et liit võiks vägagi hästi seltside käsitööringe toetada. Olen veendunud, et Soome eestlaste hulgas ka oskajaid juhendajaid leitakse kui veidi ringi vaatame.

  2. Cairbre Says:

    Jaa, miks mitte. Ma siin kadestangi teiselpool lahte olijaid kes käivad Haapsalu salli kursustel. Käsitööliste kokkutulekud on muidugi ka Soome noorte seas populaarsed, Helsingis kohtutakse juba mitmendat aastat.

Vasta Cairbre-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: